Võhandu jõge peetakse Lõuna-Eesti üheks kaunimaks ja karmimaks jõeks – kõige sobilikumaks toimumiskohaks Euroopa aerutamismaratonile. Kuna 100 kilomeetri pikkune aeruralli ekstreemseid momente pakkuval Võhandu jõel on aukartust äratav väljakutse kõigile aerutamishuvilistele, pani lisaks 439. paatkonnale oma meeskonna välja ka Otsa küla. Tiimi kuulusid sel aastal noored ja hullud Daisi Kaaristo, Gerli Rauba, Sander Haukamägi, Silver Rauk, Ardi Kaaristo ja viimasel hetkel lisandus omadega ka Rain Kuuseorg. Kuuene raft oli Tamula järvelt valmis startima 21. aprilli varahommikul, kuid tehniline start lükati edasi kella poole kaheksaks Kirumpää silla alt, mis asus 5 km eemal. Start Tamulalt oli võimatu, sest kevadpäike polnud järvejääd veel sulatanud. Starti jäime kümmekond minutit hiljaks nii nagu ka suur osa meie konkurente, kuid see meie tuju ei rikkunud, vastupidi – aina lõbusamaks läks. Vaiksel mööda jõge kulgedes jäid teele Leevi, Süvahavva, Reo ja Võuküla sillad, Viira veskikoht, Leevaku ning Räpina HEJ paisud. Maratoni lõpp-punkt asus Võõpsu sadamas. Hommikujaheduses olime kõik kuueskesi ennast väga soojalt ja veekindlalt riidesse pannud, kuid paaril esimesel kilomeetril kaduseid seljast vähemalt pooled riided, kuidas kellelgi. Seltskond oli hea, tuju oli hea, ilm oli hea ja ees ootas 100 kilomeetrit aerutamist. Esimesed paarkümmend kilomeetrit oli aeg ärkamiseks, märkamatult jäi selja taha pool veeteest, siis hakkasid tunda andma kõiksugused lihased ja vahel oli märgata tüdumust. Nii ikka ei saa rallit sõita. Kui nüüd vahele kirjutada, mida sõudemeeskonna liikmed arvasid tervest sellest maratonist, siis Rain ütles, et ilm oli ilus, vaikne sõudmine, Jack Norris oleks vist jänni jäänud, peaeesmärk Kääpa sai alistatud, numbrite lugemine tuhandeni sai selgeks, kokkuvõttes sai lõpmatuseni loetud ... ja tagasi ... öösel kõik õõtsus ja järgmine päev oli õlalihas ja kael valus, ülejärgmine päev oli kõik timm juba, polnudki nii hull kui arvasin. Daisi peas keerlesid 50ndatel kilomeetritel mõtted, et ENAM EI JAKSA, kuid korraga oli kõik negatiivne kui peoga pühitud ja soov lõppu jõuda oli parim motivaator. Mida meeter edasi, seda tugevamalt oli aer peos ja tagumik valus, kuid allaandmine ei tulnud kõne allagi! Ardi tundis kolm päeva veel järelväsimust, kuid leidis kusagilt motivatsiooni järgmiseks aastaks, samas aga ei soovita seda ettevõtmist kellelegi. Ürgse jahimehena tundis puudust kobrastest – see teema pakkus jutuainet ja puhast humoorikat lõõpimist mitmeid kilomeetreid. Ka Ardi oli rõõmus, et ALO tiim sai pähe! Pika päeva kestel said Ardi silmis kõik omale ka nii-öelda hüüdnimed: paadi kõveim vend Rain Kuuseorg= terminaator, Väsimatu tempotegija Gerli, seelikukütt Silver, Traktoristist-Lendur Sander, Kondiiter Daisi ja ta ise kandis vist Tartu suusamaratonist alates nime Northug. Rohkem sõnu mul pole, aga jõhkralt seksikas muruniiduk ikka! Sander oskas vaid lisada, et LÕPP OLI RASKE!
Maratonil oli meil lõpuks kolm eesmärki:
1) läbida maraton ja jätta selja taha 100 kilomeetrit ränkrasket Võhandu jõge – TEHTUD
2) alistada ALO tiim Kääpalt – TEHTUD
3) püsida kannul meeskonnal Kagu Elekter – TEHTUD
Mida aeg edasi, seda rohkem me väsisime ja vähem jäi sõita. Umbes 30 kilomeetrit enne lõppu, mis on siis ligikaudu 5 tundi, avastasime väga hea meetodi, kuidas meie kummikas normaalselt mööda vett hakkaks liikuma. Kala oli selles, et oli vaja vaid ühes rütmis numbreid lugeda – alustasime kordamööda kõigepealt sajani, siis miljon korda järjest ühest kümneni ja siis viiesajani ja tuhandeni ja siis jälle ühest kümneni. Igatahes Raini sõnade järgi lugesime tõepoolest lõpmatuseni ja tagasi, aga maratoni lõppu me jõudsime. Vaikselt hakkas hämarduma ja kontollpunktides ootasid meid rõõmsate nägudega kaasaelajad. Võitluskaaslasi oli aina vähem näha. Üleüldse oli lõpuks väga vähe midagi näha, paar tundi enne lõppu kiskus niiivõrd pimedaks ja külmaks, et leidsime kamba peale väga palju jõudu , et ruttu-ruttu oma paat üle finišijoone tõmmata. Juba kolmandat korda maratonil olnud Sander ütles omast kogemusest, et viimases kontrollpunktis 10 kilomeetrit enne lõppu tuleb kehasse tõepoolest selline jõud, et aerud liiguvad mitu korda kiiremini. Räpina tammi juures saime Red Bulli TP-st kaks purki rüübet ja see andis tiivad - viimasel üheksal kilomeetril ei olnud meile vastast, Võõpsu silla all fikseeriti meile ajaks 16:00:07,9. Üldkokkuvõttes olime 329. kohal, kuid kummipaatide arvestuses jäime täpselt keskele, saavutasime 14. koha. Suurepärane saavutus!
PS! Kaks küsimust jäi õhku rippuma:
1. Miks peale käte abil sõidetavat aerutamismaratoni on jalalihased valusamad kui käe omad?
2. Ja miks valutavad mõlema käe kõige väiksema sõrme küünealused nagu varbad peale Tartu suusamaratoni?
Lisaks pilte
albumis.
