teisipäev, 16. august 2011

Maapäev Läänemaal

5.-7. augustil toimus Läänemaal Roosta Puhkekülas kolmepäevane Maapäeva nime kandev üritus. IX Eesti Külade Maapäeva seekordseks teemaks oli „Tagasi koju“, mis oli läbivaks motiiviks kõigil kolmel sealveedetud päeval ja kandvaks ideeks oli maapiirkonnnast lahkunud elanike, sealhulgas noorte kaasamine maaelu arengusse ja ettevõtluse arendamisse. Samas on tagasi koju ka oma juurte juurde tagasitulek ehk kogukonna vaimse kultuuripärandi säilitamine nii kodus kui võõrsil.

IX Maapäevale registreerus 297 osalejat viieteistkümnest maakonnast, 44 väliskülalist 18 riigist: Tšehhist, Iirimaalt, Soomest, Rootsist, Ukrainast, Lätist, Saksamaalt, Sloveeniast, Serbiast, Rumeeniast, Türgist, Šotimaalt, Hollandist, Leedust, Poolast, Belgiast, Bosniast ja Slovakkiast. Koos vabatahtlike meeskonnaga osales Eesti Külade Maapäeval 430 inimest ning samuti tuli meie tegemistele kaasa elama Eesti Vabariigi president, Riigikogu liikmed, ministeeriumite ja Liikumise Kodukant koostööpartnerite esindajad, kes kiitsid eestlasi kui ühtset rahavast ja sütitasid kõnedega inimesi oma koduküla arendama ja aina rohkem üheskoos kindla eesmärgi nimel töötama, sest ühe arutelu käigus tuli välja, et kaasamine teeb õnnelikuks. Nii otsustasime ka oma külast saata esinduse Läänemaale, sedapuhku osutusid nendeks kaheks õnnelikuks, kes Võrumaa delegatsiooniga liitusid, Daisi ja Aldo. Nüüd räägime lähemalt, mis meil seal toimus.

5.august, reede

Varahommikul kell 6.30 istusime rõõmsate Võru inimestega bussi ja algas mitme tunni pikkune sõit Läänemaa poole. Võrumaa delegatsiooni kuulus 18 inimest, kellest osad läksid küll oma transpordiga, aga seda lahedam oli meil bussis sõita. Paari tunni pärast jõudsimegi Läänemaale Hanila valda, kus meid ootasid kohalikud, kes olid meile mõneks tunniks giidiks ja tutvustasid Hanila valda ja Kinksi küla. Esimene jalasirutus ja kerge einelaud ootasidki meid Kinksi külaplatsil, mis oli küllaltki suurel alal ja pani kohati mõtted liikuma meie külaplatsi peale. Kinksi elanikud olid ehitanud varjualuse, neil oli ujumiskoht ja külakiik, lipuvarras ja võrkpalliplats, lõkkease ja mõned atraktsioonid väikelastele. Kinksi külas elab vaid 42 elanikku, kuid nad on tublid, sest nende külaplats on kujunenud Hanila valla keskuseks, kuhu suurejooneliste tähtpäevade puhul koguneb suurem osa vallarahvast sõprade ja sugulastega. Kinksilt saimegi innustust muretseda ka endale külakiik, mis on meil pikalt meeles mõlkunud ning mis omakorda annab külaplatsile õige välimuse. Mis küla see on ilma suure kiiguta! Samuti on meil tulevikus plaan hankida lipuvarras ja valmis meisterdada oma küla lipp, mis uhkelt kõrgel vardas lehviks. Ka ujumiskohta on meil vaja, tulevikus. Niisiis, pärast pisikest ülevaadet küla tegemistest ja kõhtutäitvaid saiakesi, õunakooki ja kohvi istusime taas bussi ja läksime juba oma neljarattalise sõbraga valla peale seiklema. Bussiaknast tundus koht nagu iga teine paigake Eestimal - mitte midagi erilist kuni hetkeni, mil jõudsime Tooma tuuleparki, kus uhkelt taeva poole vaatas ja rohelist energiat tootis 16 tuulikut. Äärmiselt tore elamus, saime ka ühte tuulikusse sisse minna ja kaks saksa noormeest, kes seal tuulepargis töötavad, näitasid meile, kuidas need imemasinad töötavad. Edasi suundusime Matsalu rahvusparki, kus tegime väikese jalutuskäigu ja saime kohalikelt kokatädidelt tõeliselt toeka lõunasöögi metssealihast, aed- ja köögiviljadest, kartulist, omatehtud leivast ja kastmest ning kõige krooniks ka suur kausitäis põldmarjakisselli kohupiimakoogiga. Pärast lõunasööki lageda taeva all sõitsime ikka aina rohkem põhja poole Noarootsi valda Roostale, kus peatusimegi järgmised kaks ööpäeva. Loosi tahtel ööbis Võrumaa delegatsioon Roosta Pühkekülas, aadressiks Hämariku 1. Olime kuuekesi pisikestes kämpingu moodi majakestes, kus oli nii kööginurk kõige vajalikuga söögi valmistamiseks, mugav pehme mööbli ja telekaga puhkenurk, samuti väike rõdu ja duššinurgaga tualettruum. Kui olime oma asjad majakestesse viinud, sai vaadata kämpingute läheduses looduslikku keskkonda üles seatud näitust nimega „Meie maakonna juured ja võrsed“. Samuti pidi iga maakond katma välilava juuures laua, millel võis olla kõiksuguseid maitsvaid hõrgustisi oma maakonnast ning mida kõik maapäevalised said mekkida. Mõned põnevamad ampsud olid näiteks grillitud seapõrsad, omatehtud veinid, marineeritud kalad rannaküladest, juustud igasuguste lisanditega, koduõlu, krõpsud kõrvitsast, erinevate maitsetega võided ja nende juurde kodus küpsetatud leivad nii seemnetega kui ilma. Laudadelt võis leida väga palju erinevaid toiduaineid, Võrumaa lauda ehtisid aed- ja köögiviljad dipikastmega, lihaleib, Taarapõllu talu marjakrõpsud, suvikõrvitsakook ja suitsutatud koprakints. Pärast maakonna toitude ülesseadmist avati IX Maapäev „Tagasi koju“. Sõna said nii projekti eestvedajad, külalised, president, Riigikogu liikmed kui ka Maapäeva õnnestumisele kaasa aidanud inimesed. Õhtujuht tutvustas Maapäeva teemasid ja esitles Aasta Küla 2011 nominente, auhinna viis kodukülla Prandi küla Järvamaalt. Kõigile teadmiseks, Võrumaa esitas Aasta Küla konkursile Tsolgo küla. Pärast avamispidu saime korralikult süüa ja algas maakondade toitude maitsmine, mis omakorda täitis kõhtu topelt, niiet simmani alguses pidi peo käiku pinkidelt jälgima. Tantsuks mängis ansambel Pankrott, ning kaks piiritult andekat poissi Marko ja Anti, kellest kuulsime ja keda nägime veel ka järgmistel päevadel tembutamas, korraldasid meeleolukaid ühistantse ja seltskonnamänge nii suurtele kui väikestele, noortele kui vanadele. Üsna julgelt võib öelda, et pidu kestis väga-väga hiliste öötundideni.

6.august, laupäev

Meie korruse äratuskell helises 6.30 ja välja sööma saime napilt enne ärasõitu kell 9. Hommikusöök oli rikkalikul rootsi laual, valikus kohv-tee-mahl ja leivast-saiast puuviljadeni, loomulikult ei puudunud meie päeva algusest ka aurav hommikupuder moosiga. Teine päev oli Mõttekodade päev Läänemaa külades. Taas oli meid kõiki loosiga paigutatud üheksasse mõttekotta, kus igaühes arutleti erinevatel teemadel. Sel aastal käsitleti järgmisi teemasid:
*Koostöö kohaliku omavalitsusega
*Kaasamine otsustusprotsessidesse
*Kohalik toit
*Väikeeteevõtlus maapiirkonnas
*Elu rannakülas
*Lugude tähendus kogukonnas
*Ajaloopärandi hoidmine külas
*Õppiv küla
*Kogukonna areng külas
Loosi tahtel olid Otsa esindajad teises rühmas, kus keskenduti inimeste kaasamisele otsustusprotsessidesse. Mõttekoda juhtisid kaks väga noort ja toredat ning jutukat noormeest Urmo Kübar ja Margus Vain, kellel oli varuks palju erinevaid meetodeid, mis panid inimesed teemas kaasa rääkima, probleeme tõstatama, nende tekkepõhjusi otsima ning lahendusi pakkuma. Kohati läks arutelu nõnda pingeliseks, et lõunapaus oli täiesti omal kohal jahutamaks tulist arvamuseavaldamist. Kuna kõik inimesed olid jagatud Läänemaa erinevatesse küladesse, olid vahemaad Roostaga erinevad, meie mõtisklesime puhkemajast vaid mõne kilomeetri kaugusel, seega oli meil Tuksil olles kõige rohkem aega kohalviibimiseks. Pärast lõunapausi tegi kohalik elanik meile ekskursiooni külas ja rääkis ajaloost ja tänapäevast Tuksi külas. Mis sest, et olime Tuksis, päev ei olnud tuksis. Veel mõned tunnid elavat probleemidega tegelemist ja saimegi tagasi kämpasse. Kiire riiete vahetus ja algas spordiprogramm. Kaks tundi täis sporti, valida sai kolme tegevuse vahel: orienteerumine, pimevõrkpall või siis fotojaht. Valiku pidi langetama just seetõttu, et kõik tegevused algasid enam-vähem ühel ajal ja igalt poolt osavõtmine oleks osutunud keeruliseks, aga meie, võrukad – otsakad, saime sellega hakkama. Eelistasime orienteerumist ja registreerisime end metsa vahele jooksma, start oli 17.32, saime kaardi, kompassi ja elektroonilise märkesüsteemi, mis registreeris meie ajad kontrollpunktides. Jooks oli meeletult väsitav, järgmisel ja ülejärgmisel päeval andis vähene füüsiline koormus jalgadele ikka kõvasti tunda. Õhtul tulid ka tulemused ning oh üllatust, saime selle kõige vähem ihaldatud koha – number 4, ikka need esimesed, kes auhinnast ilma jäid. Üldine jooksuaeg oli meil hea, sest lisaks mulle- Daisile ja Aldole olid meie kambas ka Tarmo Timmi ja pisike Roomet Parv, kes oli ikka tõeline tulesäde – see poiss juba alla ei andnud. Mõnes kontrollpunktis tuli meil täita ka ülesandeid, mille ebaõnnestumise korral lisati jooksuajale trahviminuteid. Esimesed punktis tuli koti sisse pugeda ja ümber märgi joosta – see õnnestus sajaprotsendiliselt. Järgmises punktis ootasid meid kaks meest, kes pidid vaatama, et tennisepallid ämbritesse lendaksid - võiks öelda, et selle ülesandega kogusime kõige rohkem lisaminuted, sest meiesugustele jõujuurikatele olid ämbrid liiga lähedal ja pallid lendasid liiga kergelt üle ääre heina sisse. Kolmas ülesanne nõudis rohkelt nutikust ja seda kartsime me ka kõige rohkem – sõlmede sidumine pildi järgi. Kamba peale saime väga hästi hakkama, tegime ära nii lihtsama sõlme kui ka keerulisema, mille joonis võttis silme eest kohe virvendama. Ja täiskäik edasi, siksak ranna lähedal ja juba pärast paari ülesanneteta kontrollpunkti paistis uus jõukatsumine ja see oli tõeline pingutus – mina ja Roomet saime kirja ebaõnnestunud katsed, sest päästerõnga viskamine üle mahamärgitud joone oli meile üle jõu käiv, küll aga said Aldo ja Tarmo sellega äärmiselt kiirelt ja perfektselt hakkama. Lõpp lähenes, viimane kontrollpunkt ja lõpuaeg. Ei saanud veel normaalselt hingamagi hakata kui uus riiete vahetus ja pimevõrkpalli mängima. Platsil pidi olema kuus mängijat, meiega lõi kampa ka bussijuht, kes oli üllatavalt väle mängija. Järjekordne tõestus väitele, et välimus on petlik. Mäng kestis platsil 5 minutit ja võiks öelda et reeglid puudusid, ainuke kriteerium oli see, et palli pidi maha lööma vastasvõistkonna platsile. Asi toimis ülihästi, sest teisele poole platsi ei näinud midagi, samuti ei saanud ette näha, mis suunas pall tuleb. Väga tore viis võrkpalli mängida. Olime küll valmis oma taset näitama, kuid pidime ikka Viljandimaa paremust tunnistama, seega oli selleks korraks sedasorti võrkpall ka ära proovitud. Äkki avastasime, et fotojahi pildi esitamiseni komisjonile on jäänud napid 20 minutit. Mis siis ikka, kui taas hüperkiire garderoobi vahetus ja ka viimasel võistlusel osalemise eest linnuke kirja. Kuna teemaks oli „Tagasi koju“, siis mõte tuli väga spontaanselt: haarasime toanaabritelt rätiku, prillid, suured reisikotid ja istusime kämpa trepile ja hakkasime Aldoga vanavanemaid mängima, kes ootavad lapselapsest Roometit koju. Üks piiga Saaremaalt elas meie kiirele tegutsemisele kaasa ja laenas kampsunit, mida meie pildivanaema hoogsalt puust varrastega kudus ja vanaisa, sammaldunud ja halliks läinud, vaatas kogu seda janti pealt. Tulemust saate näha juba meie pildialbumist. Töö kiire ja korralik – tõime Võrumaale esikoha! Pärast säärast kolmekordset jõupingutust saime pisut hinge tõmmata ja õhtusööki nautida ning kaugel polnud seegi aeg, kui algas Merepidu. Pidu algas mererannal, kus süüdati maakondade tõrvikud ja seejärel suundusime tagasi mändide alla välilava juurde, kus kõigepealt algas merekontsert – kaks tundmatuks jääda soovinud muusikut esitasid tantsulugusid Untsakate, Väikeste Lõõtspillide Ühingu ja Kukerpillide repertuaarist. Kontserdi vahepeal said tublid sportlased auhinnad edukalt lõppenud jõukatsumiste eest ning mõne tunni pärast hakkas rahvast tantsutama Eestis ainulaadne diskor DJ Nightfever. Tema ainulaadsust ei suutnud keegi ära arvata, see pidi selguma koha peal ja oh üllatust, see oli noormees, kes tegi diskot lintmakkidega ja hullutas maapäevalisi 70-ndate ja 80-ndate hittidega. Vahepaladeks õpetasid juba tuttavaks saanud näod Anti ja Marko meile kolm tantsu, mis kütsid rahva täielikult üles – saime selgeks nii omamoodi Twisti, Cowboy tantsulise päevasündmustiku kui ka Y.M.C.A laulu järgi tehtud tantsu, mis eelkõige oli mõeldud meestele – sellega said nad esireas tõestada, et Eesti mees ON tantsulõvi. Tõeliselt vinge kogemus ja see õhtu tegi silmad ette ükskõik missugusele tänapäevasele diskoõhtule. Kirjade järgi pidi pidu lõppema tund pärast südaööd, kuid õhtu läks sujuvalt üle varasteks hommikutundideks, mis lõppesid kitarrinootide ja tuttavate lauluridadega kämpingute akende all.

7.august, pühapäev

Kava järgi vaatasime, et hommikusööki sai süüa juba kell 7, sest 8.00 oodati kõiki mereranda joogat tegema. Tundus meile väga huvitav ja ostustasime proovida, mis sest, et ärgata oli meeeletult raske ja tegime vist ajaliselt hommikusöögi söömise rekordi ja sammusime randa, kus juba ootas meid kümmekond varajast joogahuvilist. Ootasime joogaõpetajat, kes sisustaks meie tunnikese enne käsitöölaadal uudistamist. Kuid juba jälle, mändide alt paistsid Anti ja Marko, see tõotas taas mingisugust ullitust. Me ei eksinud. Anti istus liivale ja hakkas laulma TOL-MU-I-ME-JA, TOL-MU-I-ME-JA.... ja Marko näitas joogamoodi tunduvat taichid. Naiste tööd said tehtud, nüüd hakkas Anti suust kõlama KRU-VI-KEE-RA-JA, KRU-VI-KEE-RA-JA... ja taas kordusid Marko ettenäitamisel jõulised käteliigutused. Tüng missugune ja mõne minuti pärast olime tuulisel mererannal täielikult ärganud ning tatsasime tagasi kämpadesse, kus saime natukene lihaseid valutada, et siis käsitöölaadale minna uurima, mida põnevat on usinad käsitöömeistrid Eestimaal valmis nikerdanud. Keskpäeval algas ka IX Maapäeva lõpetamine, sealhulgas tehti töögruppide kokkuvõtted, tehti teatavaks ettepanekud, kanti ette sõnavõtud, meile esinesid imeilusate lauludega fantastilised joogaõpetajad Anti ja Marko ning kohalik rahvatantsurühm. Läänemaa andis teatepulga edasi Saaremaale – järgmisel, juba X Maapäeval kohtume Saaremaal! Pärast lõpetamist saime minna tutvuma Leivakülaga – 100 pätsist leivast tehtud Eesti kujuline kõiksuguse küla- ja taluvidinatega tort, mille kõik maapäevalised üheskoos ära sõid. Ja algaski asjade pakkimine ja meeleolukas kojusõit! Suurepärased kolm päeva Eesti teises otsas koos endasuguste maainimestega olid unustamatud, jääme ootama aastat 2013, kui meid võõrustab Saaremaa keset kadakaid!



Rohkem pilte albumis.

Video mõttekodade töökäigust.