Esmaspäev, 30. aprill 2012

Jürijooks Otsale

Lasva valla iga-aastane jürijooks on siiamaani alanud Lasva Palo mäelt ja lõppenud Kääpa laululava juures traditsioonilise lõkke süütamisega. Sel aastal said otsakad olla võrrustajad ja tunda uhkust, et ülevallaline jooks kõikide Jüride auks lõppes just meil, aina täieneval külaplatsil. Pühapäeva hommikul oli küla vahel näha ärevat sagimist – kell 15:00 anti start jüripäeva teatejooksule ja seal pidi esindatud olema ka Otsa küla. Pingutused ja organseerimised kandsid vilja – vaevata saime kokku lausa kaks tiimi. Ja jooksjaid jäi ülegi. Eelmisel aastal võitsid jooksu Kääpa noored, sel aastal panime meeskonda kokku sihtides esikohta – „HULLUD MED-ÕED“ olid sel aastal Karin Sabalisk, Ardi Kaaristo, Mario Harak, Sander Haukamägi, Kaire Kuuseorg, Aldo Rauk, Artur Rauk, Kaja Teder ja Silver Rauk. Napilt jäime teisele kohale, kuid napsasime auhinna kostüümide eest – need olid tõesti hullud! Teine meeskond oli läbi ja lõhki naiskond . „Naistekasse“ kuulusid Vaike Rästa, Katri Kaiv, Miia-Meiki Visnapuu, Jana Kalk, Karet Visnapuu, Janika Hääl, Liis Küttis, Liina Küttis, Aniita Rästa ja Daisi Kaaristo. Nende auks jäi viimasena lisada oma leek juba võimsalt põlevasse jüripäeva lõkkesse. Olgu see siis maratoniväsimus või miski muu, aga esikoha said taas kääpakad ja nende võistkond „Aveli ja Sõbrad“, kolmada koha väärilisteks jooksis end vallavalitsuse segatiim LASVA VALD, mille üheks liikmeks oli ka kõigi meeskondade kõige noorem jooksja Art Kristjan, kes sai ülikiirete jooksusammude eest ka eripreemia. Kolmas ja ühtlasi ka viimane lisaauhind läks taaskord Otsale ja tublidele naistele. Hoolimata sellest, et Kääpa sai jälle oma valdusesse jüripäeva karika, tõime meie koju kõige rohkem auhindu – tühja sest esikohast. Pärast teatejooksu sai kõhtu täita maitsva supi ja pirukaga. Jüripäeva traditsiooniks on ikka jooksmine – ole sa siis suur või väike, nii oli lisaks vanematele jooksuhuvilistele ka mudilastel võimalus oma kiireid jalgu näidata lastejooksul.

Lastejooksule kogunes päris palju pisikesi jooksusõpru. Enne jooksu tegime väikese võimlemise ja kui turvameeskond Madise ja Karini näol olid teekonna turvalisuses veendunud, antigi start.

Esireast startinud Andreas ei andnud korrakski käest juhtpositsiooni ja ületas finisijoone esimesena. Tublid olid kõik väikesed jooksuhuvilised: Marko, Andreas, Laura-Marleen, Alex, Kaspar, Krisette-Maria, Robin, Risto, Samuel ja Regina. Magus suutäis pärast jooksu tõstis kindlasti ka nende tuju.

Kaugema kandi rahvas seadis end minekule, meie lubasime endale väikese lõõgastuse ja nautisime kordaläinud üritust. Grillvorsti ja šaslõki lõhn meelitasid ka kohalikud tagasi ja juttu jätkus kauemaks. Esimestel hommikutundidel, kui lõkegi oli juba kustumas, läksid viimased peolised laiali.

Ilus ilm, kordaläinud üritus, esimene jürijooksu pjedestaalikoht ja tradistsiooniks muutuv kostüümiauhind- seda oli rohkem kui julgesime oodata.

Rohkem pilte albumis.

Laupäev, 28. aprill 2012

Otsa küla esindus VII Võhandu maratonil

Võhandu jõge peetakse Lõuna-Eesti üheks kaunimaks ja karmimaks jõeks – kõige sobilikumaks toimumiskohaks Euroopa aerutamismaratonile. Kuna 100 kilomeetri pikkune aeruralli ekstreemseid momente pakkuval Võhandu jõel on aukartust äratav väljakutse kõigile aerutamishuvilistele, pani lisaks 439. paatkonnale oma meeskonna välja ka Otsa küla. Tiimi kuulusid sel aastal noored ja hullud Daisi Kaaristo, Gerli Rauba, Sander Haukamägi, Silver Rauk, Ardi Kaaristo ja viimasel hetkel lisandus omadega ka Rain Kuuseorg. Kuuene raft oli Tamula järvelt valmis startima 21. aprilli varahommikul, kuid tehniline start lükati edasi kella poole kaheksaks Kirumpää silla alt, mis asus 5 km eemal. Start Tamulalt oli võimatu, sest kevadpäike polnud järvejääd veel sulatanud. Starti jäime kümmekond minutit hiljaks nii nagu ka suur osa meie konkurente, kuid see meie tuju ei rikkunud, vastupidi – aina lõbusamaks läks. Vaiksel mööda jõge kulgedes jäid teele Leevi, Süvahavva, Reo ja Võuküla sillad, Viira veskikoht, Leevaku ning Räpina HEJ paisud. Maratoni lõpp-punkt asus Võõpsu sadamas. Hommikujaheduses olime kõik kuueskesi ennast väga soojalt ja veekindlalt riidesse pannud, kuid paaril esimesel kilomeetril kaduseid seljast vähemalt pooled riided, kuidas kellelgi. Seltskond oli hea, tuju oli hea, ilm oli hea ja ees ootas 100 kilomeetrit aerutamist. Esimesed paarkümmend kilomeetrit oli aeg ärkamiseks, märkamatult jäi selja taha pool veeteest, siis hakkasid tunda andma kõiksugused lihased ja vahel oli märgata tüdumust. Nii ikka ei saa rallit sõita. Kui nüüd vahele kirjutada, mida sõudemeeskonna liikmed arvasid tervest sellest maratonist, siis Rain ütles, et ilm oli ilus, vaikne sõudmine, Jack Norris oleks vist jänni jäänud, peaeesmärk Kääpa sai alistatud, numbrite lugemine tuhandeni sai selgeks, kokkuvõttes sai lõpmatuseni loetud ... ja tagasi ... öösel kõik õõtsus ja järgmine päev oli õlalihas ja kael valus, ülejärgmine päev oli kõik timm juba, polnudki nii hull kui arvasin. Daisi peas keerlesid 50ndatel kilomeetritel mõtted, et ENAM EI JAKSA, kuid korraga oli kõik negatiivne kui peoga pühitud ja soov lõppu jõuda oli parim motivaator. Mida meeter edasi, seda tugevamalt oli aer peos ja tagumik valus, kuid allaandmine ei tulnud kõne allagi! Ardi tundis kolm päeva veel järelväsimust, kuid leidis kusagilt motivatsiooni järgmiseks aastaks, samas aga ei soovita seda ettevõtmist kellelegi. Ürgse jahimehena tundis puudust kobrastest – see teema pakkus jutuainet ja puhast humoorikat lõõpimist mitmeid kilomeetreid. Ka Ardi oli rõõmus, et ALO tiim sai pähe! Pika päeva kestel said Ardi silmis kõik omale ka nii-öelda hüüdnimed: paadi kõveim vend Rain Kuuseorg= terminaator, Väsimatu tempotegija Gerli, seelikukütt Silver, Traktoristist-Lendur Sander, Kondiiter Daisi ja ta ise kandis vist Tartu suusamaratonist alates nime Northug. Rohkem sõnu mul pole, aga jõhkralt seksikas muruniiduk ikka! Sander oskas vaid lisada, et LÕPP OLI RASKE!

Maratonil oli meil lõpuks kolm eesmärki: 
1) läbida maraton ja jätta selja taha 100 kilomeetrit ränkrasket Võhandu jõge – TEHTUD
2) alistada ALO tiim Kääpalt – TEHTUD
3) püsida kannul meeskonnal Kagu Elekter – TEHTUD

Mida aeg edasi, seda rohkem me väsisime ja vähem jäi sõita. Umbes 30 kilomeetrit enne lõppu, mis on siis ligikaudu 5 tundi, avastasime väga hea meetodi, kuidas meie kummikas normaalselt mööda vett hakkaks liikuma. Kala oli selles, et oli vaja vaid ühes rütmis numbreid lugeda – alustasime kordamööda kõigepealt sajani, siis miljon korda järjest ühest kümneni ja siis viiesajani ja tuhandeni ja siis jälle ühest kümneni. Igatahes Raini sõnade järgi lugesime tõepoolest lõpmatuseni ja tagasi, aga maratoni lõppu me jõudsime. Vaikselt hakkas hämarduma ja kontollpunktides ootasid meid rõõmsate nägudega kaasaelajad. Võitluskaaslasi oli aina vähem näha. Üleüldse oli lõpuks väga vähe midagi näha, paar tundi enne lõppu kiskus niiivõrd pimedaks ja külmaks, et leidsime kamba peale väga palju jõudu , et ruttu-ruttu oma paat üle finišijoone tõmmata. Juba kolmandat korda maratonil olnud Sander ütles omast kogemusest, et viimases kontrollpunktis 10 kilomeetrit enne lõppu tuleb kehasse tõepoolest selline jõud, et aerud liiguvad mitu korda kiiremini. Räpina tammi juures saime Red Bulli TP-st kaks purki rüübet ja see andis tiivad - viimasel üheksal kilomeetril ei olnud meile vastast, Võõpsu silla all fikseeriti meile ajaks 16:00:07,9. Üldkokkuvõttes olime 329. kohal, kuid kummipaatide arvestuses jäime täpselt keskele, saavutasime 14. koha. Suurepärane saavutus!

PS! Kaks küsimust jäi õhku rippuma:
1. Miks peale käte abil sõidetavat aerutamismaratoni on jalalihased valusamad kui käe omad?
2. Ja miks valutavad mõlema käe kõige väiksema sõrme küünealused nagu varbad peale Tartu suusamaratoni?

Lisaks pilte albumis.