Reede, 25. november 2011

Kadritrall koos degusteerimisega

Täna, kadripäeval, oli Otsa raamatukogus degusteerimisõhtu. Laual oli 15 avatud purki hoidistega, kõrvalehammustamiseks leiba-saia ja pealerüüpamiseks maitsvat teed. Hoidised olid nii hõrgutava väljanägemisega, et kohe kuidagi ei saanud jätta midagi proovimata. Õunakook ja metsmaasika toormoos veel kõige tipuks.
Korraga hakkas keegi ukse taga paluma sisselaskmist. Eilsed kadrisandid olid ära eksinud. Lasime nemadki sisse sooja.
Pereema ja -isa koos nelja tütrega, kellest üks oli veel lausa teki sees, lõid kohe laulu lahti, küsisid viguriga küsimusi, vitsutasid kõiki kohalolnuid, et tervis ikka hea püsiks ja lõpuks tegid kõik koos veel ühe vahva puntratantsu.
Pakkusime kadridele pisut kehakinnitust, andsime teele kaasa väikese moonakoti ja kõige tillemale hambaraha.
Kadrid soovisid vilaõnne, karjaõnne, peretütardele kolmed kosilased, andsid igale ühe kommikese, tee valmistamiseks kuivatatud mündilehed ja vitamiinirikka ebaküdooniahoidise. Ja läinud nad olidki. Õnneks olid kõigil helkurid ja loodetavasti leidsid nad ka oma teeotsa kätte.
Degusteerijad jätkasid oma püha söömaaega. Väga maitsvad hoidised olid.
Aitäh Aimi, Anne (Puusepp), Viivi, Elvi, Ülle, Kaie ja külaline Ilme



Pildid albumis.

Teisipäev, 6. september 2011

Suvelõpu pannkoogi- ja spordilaupäev

27. augusti keskpäeval käisid veel kibekiired ettevalmistused suurteks võrkpallivõistlusteks. Otsa noored võrkpalliharrastajad said kokku kolm meeskonda mängima, nendega liitus ka üks Kääpa meeskond. Lõpptulemused olid suurt rõõmu ja rahulolu pakkuvad, kaks Otsa meeskonda said medalid kaela: MUHVID said esimese koha, UNTSAKAD teise, Kääpa noorte tiim ÄSSAD leppisid kolmanda kohaga ning üliaktiivne kolmas Otsakate punkt GO-GO GIRLS jäid neljandateks. Väga hea ja supermõnus oli mängida täiustatud võrkpalliplatsil – meil on valge liiv, täitsa omad piirid, antennid ja võrkpalliväljakut piirab otstest võrkaed, et pall ei kaoks võsastikku ja sellel järelkäimine ei viidaks mängijate aega. Paar tundi kestnud mängude lõpupoole võis grillikoja juurest juba magusat lõhna tunda ja kõik soovijad said kehakinnitust: pannkooke värskelt keedetud õunamoosiga. Anneli ja Riina meisterdasid 10 liitrit koogitainast ja iga viimnegi pannkook söödi ära. Kõht täis ja meel hea. Üritus õnnestus suurepäraselt tänu Otsa mõnusale külarahvale ning eriline tänu igat laadi sponsorluse eest Üllele, Riinale, Kerstile, Kairele, Annelile ja Aimile. Tähelepanuta ei jäänud ka meie värsked „võrkpalluritest“ gümnastistid Stiina ja Ardi, kes said kooliminekuks mõned vajaminevad tarvikud. Loodame, et sellest üritusest saab meie aina hoogu juurde koguv iga-aastane traditsioon ja järgmine aasta on võrkpallimängijaid juba poole rohkem nii oma külast kui ka naaberküladest ja ka pannkoogitainast on ka kaks korda rohkem.

Teisipäev, 16. august 2011

Maapäev Läänemaal

5.-7. augustil toimus Läänemaal Roosta Puhkekülas kolmepäevane Maapäeva nime kandev üritus. IX Eesti Külade Maapäeva seekordseks teemaks oli „Tagasi koju“, mis oli läbivaks motiiviks kõigil kolmel sealveedetud päeval ja kandvaks ideeks oli maapiirkonnnast lahkunud elanike, sealhulgas noorte kaasamine maaelu arengusse ja ettevõtluse arendamisse. Samas on tagasi koju ka oma juurte juurde tagasitulek ehk kogukonna vaimse kultuuripärandi säilitamine nii kodus kui võõrsil.

IX Maapäevale registreerus 297 osalejat viieteistkümnest maakonnast, 44 väliskülalist 18 riigist: Tšehhist, Iirimaalt, Soomest, Rootsist, Ukrainast, Lätist, Saksamaalt, Sloveeniast, Serbiast, Rumeeniast, Türgist, Šotimaalt, Hollandist, Leedust, Poolast, Belgiast, Bosniast ja Slovakkiast. Koos vabatahtlike meeskonnaga osales Eesti Külade Maapäeval 430 inimest ning samuti tuli meie tegemistele kaasa elama Eesti Vabariigi president, Riigikogu liikmed, ministeeriumite ja Liikumise Kodukant koostööpartnerite esindajad, kes kiitsid eestlasi kui ühtset rahavast ja sütitasid kõnedega inimesi oma koduküla arendama ja aina rohkem üheskoos kindla eesmärgi nimel töötama, sest ühe arutelu käigus tuli välja, et kaasamine teeb õnnelikuks. Nii otsustasime ka oma külast saata esinduse Läänemaale, sedapuhku osutusid nendeks kaheks õnnelikuks, kes Võrumaa delegatsiooniga liitusid, Daisi ja Aldo. Nüüd räägime lähemalt, mis meil seal toimus.

5.august, reede

Varahommikul kell 6.30 istusime rõõmsate Võru inimestega bussi ja algas mitme tunni pikkune sõit Läänemaa poole. Võrumaa delegatsiooni kuulus 18 inimest, kellest osad läksid küll oma transpordiga, aga seda lahedam oli meil bussis sõita. Paari tunni pärast jõudsimegi Läänemaale Hanila valda, kus meid ootasid kohalikud, kes olid meile mõneks tunniks giidiks ja tutvustasid Hanila valda ja Kinksi küla. Esimene jalasirutus ja kerge einelaud ootasidki meid Kinksi külaplatsil, mis oli küllaltki suurel alal ja pani kohati mõtted liikuma meie külaplatsi peale. Kinksi elanikud olid ehitanud varjualuse, neil oli ujumiskoht ja külakiik, lipuvarras ja võrkpalliplats, lõkkease ja mõned atraktsioonid väikelastele. Kinksi külas elab vaid 42 elanikku, kuid nad on tublid, sest nende külaplats on kujunenud Hanila valla keskuseks, kuhu suurejooneliste tähtpäevade puhul koguneb suurem osa vallarahvast sõprade ja sugulastega. Kinksilt saimegi innustust muretseda ka endale külakiik, mis on meil pikalt meeles mõlkunud ning mis omakorda annab külaplatsile õige välimuse. Mis küla see on ilma suure kiiguta! Samuti on meil tulevikus plaan hankida lipuvarras ja valmis meisterdada oma küla lipp, mis uhkelt kõrgel vardas lehviks. Ka ujumiskohta on meil vaja, tulevikus. Niisiis, pärast pisikest ülevaadet küla tegemistest ja kõhtutäitvaid saiakesi, õunakooki ja kohvi istusime taas bussi ja läksime juba oma neljarattalise sõbraga valla peale seiklema. Bussiaknast tundus koht nagu iga teine paigake Eestimal - mitte midagi erilist kuni hetkeni, mil jõudsime Tooma tuuleparki, kus uhkelt taeva poole vaatas ja rohelist energiat tootis 16 tuulikut. Äärmiselt tore elamus, saime ka ühte tuulikusse sisse minna ja kaks saksa noormeest, kes seal tuulepargis töötavad, näitasid meile, kuidas need imemasinad töötavad. Edasi suundusime Matsalu rahvusparki, kus tegime väikese jalutuskäigu ja saime kohalikelt kokatädidelt tõeliselt toeka lõunasöögi metssealihast, aed- ja köögiviljadest, kartulist, omatehtud leivast ja kastmest ning kõige krooniks ka suur kausitäis põldmarjakisselli kohupiimakoogiga. Pärast lõunasööki lageda taeva all sõitsime ikka aina rohkem põhja poole Noarootsi valda Roostale, kus peatusimegi järgmised kaks ööpäeva. Loosi tahtel ööbis Võrumaa delegatsioon Roosta Pühkekülas, aadressiks Hämariku 1. Olime kuuekesi pisikestes kämpingu moodi majakestes, kus oli nii kööginurk kõige vajalikuga söögi valmistamiseks, mugav pehme mööbli ja telekaga puhkenurk, samuti väike rõdu ja duššinurgaga tualettruum. Kui olime oma asjad majakestesse viinud, sai vaadata kämpingute läheduses looduslikku keskkonda üles seatud näitust nimega „Meie maakonna juured ja võrsed“. Samuti pidi iga maakond katma välilava juuures laua, millel võis olla kõiksuguseid maitsvaid hõrgustisi oma maakonnast ning mida kõik maapäevalised said mekkida. Mõned põnevamad ampsud olid näiteks grillitud seapõrsad, omatehtud veinid, marineeritud kalad rannaküladest, juustud igasuguste lisanditega, koduõlu, krõpsud kõrvitsast, erinevate maitsetega võided ja nende juurde kodus küpsetatud leivad nii seemnetega kui ilma. Laudadelt võis leida väga palju erinevaid toiduaineid, Võrumaa lauda ehtisid aed- ja köögiviljad dipikastmega, lihaleib, Taarapõllu talu marjakrõpsud, suvikõrvitsakook ja suitsutatud koprakints. Pärast maakonna toitude ülesseadmist avati IX Maapäev „Tagasi koju“. Sõna said nii projekti eestvedajad, külalised, president, Riigikogu liikmed kui ka Maapäeva õnnestumisele kaasa aidanud inimesed. Õhtujuht tutvustas Maapäeva teemasid ja esitles Aasta Küla 2011 nominente, auhinna viis kodukülla Prandi küla Järvamaalt. Kõigile teadmiseks, Võrumaa esitas Aasta Küla konkursile Tsolgo küla. Pärast avamispidu saime korralikult süüa ja algas maakondade toitude maitsmine, mis omakorda täitis kõhtu topelt, niiet simmani alguses pidi peo käiku pinkidelt jälgima. Tantsuks mängis ansambel Pankrott, ning kaks piiritult andekat poissi Marko ja Anti, kellest kuulsime ja keda nägime veel ka järgmistel päevadel tembutamas, korraldasid meeleolukaid ühistantse ja seltskonnamänge nii suurtele kui väikestele, noortele kui vanadele. Üsna julgelt võib öelda, et pidu kestis väga-väga hiliste öötundideni.

6.august, laupäev

Meie korruse äratuskell helises 6.30 ja välja sööma saime napilt enne ärasõitu kell 9. Hommikusöök oli rikkalikul rootsi laual, valikus kohv-tee-mahl ja leivast-saiast puuviljadeni, loomulikult ei puudunud meie päeva algusest ka aurav hommikupuder moosiga. Teine päev oli Mõttekodade päev Läänemaa külades. Taas oli meid kõiki loosiga paigutatud üheksasse mõttekotta, kus igaühes arutleti erinevatel teemadel. Sel aastal käsitleti järgmisi teemasid:
*Koostöö kohaliku omavalitsusega
*Kaasamine otsustusprotsessidesse
*Kohalik toit
*Väikeeteevõtlus maapiirkonnas
*Elu rannakülas
*Lugude tähendus kogukonnas
*Ajaloopärandi hoidmine külas
*Õppiv küla
*Kogukonna areng külas
Loosi tahtel olid Otsa esindajad teises rühmas, kus keskenduti inimeste kaasamisele otsustusprotsessidesse. Mõttekoda juhtisid kaks väga noort ja toredat ning jutukat noormeest Urmo Kübar ja Margus Vain, kellel oli varuks palju erinevaid meetodeid, mis panid inimesed teemas kaasa rääkima, probleeme tõstatama, nende tekkepõhjusi otsima ning lahendusi pakkuma. Kohati läks arutelu nõnda pingeliseks, et lõunapaus oli täiesti omal kohal jahutamaks tulist arvamuseavaldamist. Kuna kõik inimesed olid jagatud Läänemaa erinevatesse küladesse, olid vahemaad Roostaga erinevad, meie mõtisklesime puhkemajast vaid mõne kilomeetri kaugusel, seega oli meil Tuksil olles kõige rohkem aega kohalviibimiseks. Pärast lõunapausi tegi kohalik elanik meile ekskursiooni külas ja rääkis ajaloost ja tänapäevast Tuksi külas. Mis sest, et olime Tuksis, päev ei olnud tuksis. Veel mõned tunnid elavat probleemidega tegelemist ja saimegi tagasi kämpasse. Kiire riiete vahetus ja algas spordiprogramm. Kaks tundi täis sporti, valida sai kolme tegevuse vahel: orienteerumine, pimevõrkpall või siis fotojaht. Valiku pidi langetama just seetõttu, et kõik tegevused algasid enam-vähem ühel ajal ja igalt poolt osavõtmine oleks osutunud keeruliseks, aga meie, võrukad – otsakad, saime sellega hakkama. Eelistasime orienteerumist ja registreerisime end metsa vahele jooksma, start oli 17.32, saime kaardi, kompassi ja elektroonilise märkesüsteemi, mis registreeris meie ajad kontrollpunktides. Jooks oli meeletult väsitav, järgmisel ja ülejärgmisel päeval andis vähene füüsiline koormus jalgadele ikka kõvasti tunda. Õhtul tulid ka tulemused ning oh üllatust, saime selle kõige vähem ihaldatud koha – number 4, ikka need esimesed, kes auhinnast ilma jäid. Üldine jooksuaeg oli meil hea, sest lisaks mulle- Daisile ja Aldole olid meie kambas ka Tarmo Timmi ja pisike Roomet Parv, kes oli ikka tõeline tulesäde – see poiss juba alla ei andnud. Mõnes kontrollpunktis tuli meil täita ka ülesandeid, mille ebaõnnestumise korral lisati jooksuajale trahviminuteid. Esimesed punktis tuli koti sisse pugeda ja ümber märgi joosta – see õnnestus sajaprotsendiliselt. Järgmises punktis ootasid meid kaks meest, kes pidid vaatama, et tennisepallid ämbritesse lendaksid - võiks öelda, et selle ülesandega kogusime kõige rohkem lisaminuted, sest meiesugustele jõujuurikatele olid ämbrid liiga lähedal ja pallid lendasid liiga kergelt üle ääre heina sisse. Kolmas ülesanne nõudis rohkelt nutikust ja seda kartsime me ka kõige rohkem – sõlmede sidumine pildi järgi. Kamba peale saime väga hästi hakkama, tegime ära nii lihtsama sõlme kui ka keerulisema, mille joonis võttis silme eest kohe virvendama. Ja täiskäik edasi, siksak ranna lähedal ja juba pärast paari ülesanneteta kontrollpunkti paistis uus jõukatsumine ja see oli tõeline pingutus – mina ja Roomet saime kirja ebaõnnestunud katsed, sest päästerõnga viskamine üle mahamärgitud joone oli meile üle jõu käiv, küll aga said Aldo ja Tarmo sellega äärmiselt kiirelt ja perfektselt hakkama. Lõpp lähenes, viimane kontrollpunkt ja lõpuaeg. Ei saanud veel normaalselt hingamagi hakata kui uus riiete vahetus ja pimevõrkpalli mängima. Platsil pidi olema kuus mängijat, meiega lõi kampa ka bussijuht, kes oli üllatavalt väle mängija. Järjekordne tõestus väitele, et välimus on petlik. Mäng kestis platsil 5 minutit ja võiks öelda et reeglid puudusid, ainuke kriteerium oli see, et palli pidi maha lööma vastasvõistkonna platsile. Asi toimis ülihästi, sest teisele poole platsi ei näinud midagi, samuti ei saanud ette näha, mis suunas pall tuleb. Väga tore viis võrkpalli mängida. Olime küll valmis oma taset näitama, kuid pidime ikka Viljandimaa paremust tunnistama, seega oli selleks korraks sedasorti võrkpall ka ära proovitud. Äkki avastasime, et fotojahi pildi esitamiseni komisjonile on jäänud napid 20 minutit. Mis siis ikka, kui taas hüperkiire garderoobi vahetus ja ka viimasel võistlusel osalemise eest linnuke kirja. Kuna teemaks oli „Tagasi koju“, siis mõte tuli väga spontaanselt: haarasime toanaabritelt rätiku, prillid, suured reisikotid ja istusime kämpa trepile ja hakkasime Aldoga vanavanemaid mängima, kes ootavad lapselapsest Roometit koju. Üks piiga Saaremaalt elas meie kiirele tegutsemisele kaasa ja laenas kampsunit, mida meie pildivanaema hoogsalt puust varrastega kudus ja vanaisa, sammaldunud ja halliks läinud, vaatas kogu seda janti pealt. Tulemust saate näha juba meie pildialbumist. Töö kiire ja korralik – tõime Võrumaale esikoha! Pärast säärast kolmekordset jõupingutust saime pisut hinge tõmmata ja õhtusööki nautida ning kaugel polnud seegi aeg, kui algas Merepidu. Pidu algas mererannal, kus süüdati maakondade tõrvikud ja seejärel suundusime tagasi mändide alla välilava juurde, kus kõigepealt algas merekontsert – kaks tundmatuks jääda soovinud muusikut esitasid tantsulugusid Untsakate, Väikeste Lõõtspillide Ühingu ja Kukerpillide repertuaarist. Kontserdi vahepeal said tublid sportlased auhinnad edukalt lõppenud jõukatsumiste eest ning mõne tunni pärast hakkas rahvast tantsutama Eestis ainulaadne diskor DJ Nightfever. Tema ainulaadsust ei suutnud keegi ära arvata, see pidi selguma koha peal ja oh üllatust, see oli noormees, kes tegi diskot lintmakkidega ja hullutas maapäevalisi 70-ndate ja 80-ndate hittidega. Vahepaladeks õpetasid juba tuttavaks saanud näod Anti ja Marko meile kolm tantsu, mis kütsid rahva täielikult üles – saime selgeks nii omamoodi Twisti, Cowboy tantsulise päevasündmustiku kui ka Y.M.C.A laulu järgi tehtud tantsu, mis eelkõige oli mõeldud meestele – sellega said nad esireas tõestada, et Eesti mees ON tantsulõvi. Tõeliselt vinge kogemus ja see õhtu tegi silmad ette ükskõik missugusele tänapäevasele diskoõhtule. Kirjade järgi pidi pidu lõppema tund pärast südaööd, kuid õhtu läks sujuvalt üle varasteks hommikutundideks, mis lõppesid kitarrinootide ja tuttavate lauluridadega kämpingute akende all.

7.august, pühapäev

Kava järgi vaatasime, et hommikusööki sai süüa juba kell 7, sest 8.00 oodati kõiki mereranda joogat tegema. Tundus meile väga huvitav ja ostustasime proovida, mis sest, et ärgata oli meeeletult raske ja tegime vist ajaliselt hommikusöögi söömise rekordi ja sammusime randa, kus juba ootas meid kümmekond varajast joogahuvilist. Ootasime joogaõpetajat, kes sisustaks meie tunnikese enne käsitöölaadal uudistamist. Kuid juba jälle, mändide alt paistsid Anti ja Marko, see tõotas taas mingisugust ullitust. Me ei eksinud. Anti istus liivale ja hakkas laulma TOL-MU-I-ME-JA, TOL-MU-I-ME-JA.... ja Marko näitas joogamoodi tunduvat taichid. Naiste tööd said tehtud, nüüd hakkas Anti suust kõlama KRU-VI-KEE-RA-JA, KRU-VI-KEE-RA-JA... ja taas kordusid Marko ettenäitamisel jõulised käteliigutused. Tüng missugune ja mõne minuti pärast olime tuulisel mererannal täielikult ärganud ning tatsasime tagasi kämpadesse, kus saime natukene lihaseid valutada, et siis käsitöölaadale minna uurima, mida põnevat on usinad käsitöömeistrid Eestimaal valmis nikerdanud. Keskpäeval algas ka IX Maapäeva lõpetamine, sealhulgas tehti töögruppide kokkuvõtted, tehti teatavaks ettepanekud, kanti ette sõnavõtud, meile esinesid imeilusate lauludega fantastilised joogaõpetajad Anti ja Marko ning kohalik rahvatantsurühm. Läänemaa andis teatepulga edasi Saaremaale – järgmisel, juba X Maapäeval kohtume Saaremaal! Pärast lõpetamist saime minna tutvuma Leivakülaga – 100 pätsist leivast tehtud Eesti kujuline kõiksuguse küla- ja taluvidinatega tort, mille kõik maapäevalised üheskoos ära sõid. Ja algaski asjade pakkimine ja meeleolukas kojusõit! Suurepärased kolm päeva Eesti teises otsas koos endasuguste maainimestega olid unustamatud, jääme ootama aastat 2013, kui meid võõrustab Saaremaa keset kadakaid!



Rohkem pilte albumis.

Video mõttekodade töökäigust.

Pühapäev, 17. juuli 2011

Jaanipäev

Nagu suurem osa Eestimaast, pidasime ka meie 23. juunil jaanilaupäeva- jaanisöögid ja-joogid, muusika ja jaanilõke ei puudunud ka meie õhtust.

Enne seda olime korrastanud oma külaplatsi: rinnuni kasvanud hein oli niidetud, talgupäevast oli lõkkematerjal olemas, varjualusel korralik katus peal ja õhtu õnnestumiseks oli ainult ilusat ilma vaja. Seegi ei vedanud meid alt!

Õhtuhämaruses süüdatud lõke paistis kaugele ja grilli lõhn kandus üle terve küla. Taas kord oli mõnusalt suvine ilm ja tuttav seltskond, kellega koos jaanitralli lüüa ja hommikutundideni praksuvat lõket silmitseda.

Kolmapäev, 25. mai 2011

Ülevaade mängude päevast

21. mai laupäeva pärastlõunaks olime Otsale kutsunud Lasva valla inimesi naaberküladest, sest kavas oli mängida üks põnev orienteerumismäng. Kella kaheks päeval kogunes raamatukogu juurde neli meeskonda – kaks Kääpalt ja kaks Otsalt. Kohe-kohe tegime selgeks mängu reeglid ja andsime stardi. Loosi tahtel startis esimesena võistkond Oravad Kääpalt, teisena läks jooksu Otsa oma noortetiim Viisnurk (nimi vist sellest, et võistkonnas 5 liiget), kolmandana perekond Kääpalt – Paid Parved ja viimasena taas meie võistkond Baikerid – poisid täies hiilguses. Mäng sisaldas kaheksat kontrollpunkti, kuhu jõudes pidi meeskond ära lahendama etteantud ülesande. Esimesest punktist minemasaamiseks tuli kokku panna Eesti puzzle. Aega selleks oli 5 minutit, iga lisaminut andis trahviminuti, täpselt nagu iga eksimus või ülesande mittetäielik lahendus punktides. Seega, tähtis oli ülesannete perfektne täitmine, mitte vahemaade kiire läbimine. Teises punktis tuli pesukäsnaga vett vedades täita 1,5 liitriline plastpudel, kolmandas punktis ootas õhupüss ja purgid, neljandas punktis pidi lendavaid taldrikuid pesukaussi lennutama, viiendast punktist edasipääsemiseks koorisid võistlejad lauanoaga punktiülema valvsa pilgu all ära 5 kartulit, kuuendas punktis näitasid võistkonnad jõudu ja lõid naelu paku sisse, eelviimases punktis puhusid täis õhupalli, riputasid selle oksa külge ja viskasid nooltega katki ning viimases punktis tegid ajahtedest pallikesed ja püüdsid need ämbrisse visata. Ülesannete täitmisega said hakkama kõik tiimid, eelkõige kiideti Kääpa meeskonda Paid Parved, kelle meeskonnatööd märkasid ja kiitsid kõik punktiülemad, kelle ülesandeks oligi jälgida ülesannete täitmist, vajadusel selgitusi jagada ning lõpuks kinnitada allkirjaga punktist läbikäimist ja anda edasised juhised järgmisesse kontrollpunkti jõudmiseks. Et võistlust veelgi mitmekesisemaks teha, palusime igal esindusel kaasa võtta fotoaparaadi, et nad saaksid mängu kestel pilte teha ja pärast meiega jagada, sest üks fotograaf poleks üksinda iga meeskonnaga kaasas saanud käia, ühtlasi jäävad need pildid ka endale toredaks mälestuseks. Samuti olime otsinud natukene rohkem ja vähem ajaloolist informatsiooni Otsa küla kohta ning paigutasime vihjesildikesed igasse punkti ning palusime neid tähelepanelikult lugeda. Pärast tunnipikkust orienteerumist olid kõik 4 komandot jõudnud läbi küla rännates meie külaplatsile grillikoja juurde ning kohe kontrollisime nende tähelepanuvõimet ja mälu. Esitasime neile 10 küsimust Otsa küla kohta, millest nad lugesid igas punktis. 

Siin need on:
 1) Otsa küla asub 16. saj. keskel asutatud Pindi mõisa maadel. Mis hoone on säilinud tänaseni? - VILJAAIT
2) Otsa küla on Lasva vallas suuremate hulgas. Mitmendal kohal oleme pindala poolest? - NELJANDAL KOHAL
3) Otsa raudtee valmis juba 1889. aastal. Nimetage 4 kaugemat punkti, kuhu oli võimalik rongiga sõita. - RIIA, PIHKVA, VARSSAVI, PETERBURI
4) Mis värvi oli hoone, mis jäi teie selja taha kui 3. punktis laskmise ülesannet täitsite? - HALLIKASVALGE
5) Millised neist on Otsa küla majade aadressid: Männiku, Kuusiku, Lepiku, Kasemetsa, Kastani, Tammiku, Pihlaka. - KUUSIKU, KASTANI, KASEMETSA
6) Millise tehase ehitas mõisnik Bentenhof Otsale? - TELLISETEHASE
7) Milliste majandite alla on Otsa asula kuulunud? Mõeldud on kolhoose ja sovhoose. - VILDE, LEPASSAARE, OKTOOBRI LIPP
8) Milline küla asub Lasva valla keskusele kõige lähemal? Kas Kääpa, Otsa või Tsolgo? - KÄÄPA
9) Millises ilmakaares (Lasva valla asukoha kaarti vaadates) asub Otsa küla? - KAGUS
10) Kas te teate, millal alustasime Otsa külaplatsi ehitusega? No millal siis? - 2010 KEVAD 

Parimad vastajad olid Paid Parved, nendele järgnesid Oravad ja üllatus-üllatus, mõlemad Otsa meeskonnad peavad kodukoha ajalugu õppima ja mälutrenni tegema, sest nende teadmised olid üpris kesised. Meie mängude päev kulges viperusteta tänu väga abivalmile külaelanikkonnale, kes olid nõus täitma punktiülema ametit kontrollpunktides. 

Samuti annab tunnistust ürituse kordaminekust tagasiside Kääpalt: Suured tänud teile väga vahva päeva eest Otsal:) Jäime kõik väga rahule. Olete nii tublid ja see orienteerumine ja värk oli kõik väga hästi välja mõeldud. Sellist traditsiooni peaks külast- külasse viima, saaksime oma valla ajaloo ka selgemaks.



Rohkem pilte pildialbumist.

Pühapäev, 15. mai 2011

Metsakülv

Ühel külakoosolekul tegi talunik Teemar Kallaste Otsa küla elanikele ettepaneku minna tema juurde metsa külvama. Üleskutse meeldis paljudele ja nii otsustaski väike seltskond noori 14. mai varahommikul, kell 10 metsalangile männiseemneid maha külvama minna. Üsna esimeste seemnete maharaputamise käigus sai metsa külvamisest seemendamine, ja nii see ka jäi. Hea lihtne ja kenasti kõlav sõna, mis sest, et hoopis teise tähendusega. Kolme tunniga seemendasime ära üle hektari suuruse langi. Nii mõnigi meist sai esimest korda männimetsa külvata ning tulevikus saab kindlasti ka uhkust tunda, et seemned, millest kasvab noor mets, on meie oma kätega mulda poetatud. Teemari sõnul võib juba sügisel märgata tärganud mände. Suve lõpus on tarvis noorte männipuude ümbrust rohida, loodetavasti saame ka selle töö juures oma abi pakkuda ning veel rohkem külaelanike kaasa haarata.



Pildialbum.

Laupäev, 7. mai 2011

Üle-eestiline talgupäev Otsal


Juba neljandat korda korrastasid eestlased kampaania „Teeme ära!“ raames kodukohta. Teist aastat on Otsa küla end ametlikult registreerinud ja talgute käigus üheskoos küla korda teinud. Ka sel aastal alustasime töödega laupäeval, 7. mail kell 10 raamatukogus: jagasime tööülesandeid, -kindaid ja -vahendeid ning koristasime teeääred prügist ning raamatukogu ja sauna ümbruse. Naised tegelesid heki pügamisega ja mehed langetasid mitmed kuivanud puud, mille mahavõtmine mõlkus meil juba ammu meeles ning talgupäev oli suurepärane võimalus töö lõpuks ka ära teha. Puuprahi äravedamine võttis aega mitmeid pikki tunde, kuid selle tulemusena saime kaks suurt lõket ja kena küla. Tööpäeva keskel saime talguputru ja kooki ning vilgas tegevus võis jätkuda. Lõplikult pakkisime tööriistad kokku kella viie paiku, et siis soovijad saaksid saunas tööpäeva lõpetada. Kogu päeva jooksul lõid töödes kaasa 22 külaelanikku. Õhtu hakul kogunesime külaplatsile ning süütasime kokkuveetud okstest lõkke.



Rohkem pilte siin.

Teisipäev, 26. aprill 2011

Otsakad jooksid taas jürijooksu

Traditsiooniliselt korraldab Kääpa küla tervele vallale jürijooksu, täpsemalt teatejooksu Lasva Palo mäelt Kääpale laululava juurde. Sel aastal anti teatejooksule start 23. aprilli õhtul kell 17.00. Võidukarikat asus jahtima viis südikat võistkonda. Meeskonnas pidi olema 12 liiget, nendest vähemalt 4 naisterahvad. Kuna kevadised põllu- ja koristustööd on hooga alanud, tõmbasime selga tunked ja võistkonna nimeks sai OTSA TÖÖLISKLASS ning noppisime originaalse riietuse eest eriauhinna ja parandasime meeskonnaga oma positsiooni jüripäeva teatejooksu ajaloolises nimekirjas: eelmisel aastal olime viiest osavõtnud tiimist viimased, seekord aga neljandad. Kõigi prognooside kohaselt peaksime rändkarika koju tooma aastal 2014, sest iga aastaga meie jooksutempo kiireneb ja järjest rohkem konkurente jääb selja taha. Pärast ühist jooksu saime kokku külaplatsil, kus puhkasime väsinud jalgu, nautisime sooja kevadõhtut, maiustasime raskelt kättevõidetud auhindadega ning jüripäeva auks süütasime suure lõkke, mis põles varaste hommikutundideni.



Rohkem pilte meie albumis ja Kating Noored albumis.

Reede, 25. märts 2011

KevadSem Tsolgos

Terve aasta kestnud projekt „Noored ulatavad käe“ lõppes 19. märtsil Tsolgo rahvamajas. Seekord oli osavõtjaid igast Lasva valla kandist, kust vähem, kust rohkem, aga inimeste arv ületas 50 piiri. Et kogu see ettevõtmine lõppeks meeldejäävalt ja humoorikalt, olid erinevad kogukonnad oodatud KevadSem´ile mingis stiilis. Terve valla peale oli esindatud nii lilled kui ka kübarad, kuid Otsa meeskond hoidis kokku ja tõmbas selga jalgpallimeeskonna vormi – kevadiselt kollase. Sem´i alguses võtsime kokku eelnevate Sem´ide ajal tehtud ettepanekud ja tegime kokkuvõtteid, kui palju ükski piirkond on suutnud eesmärke ellu viia ja millega nad parajasti tegelevad. Samuti arutasime, mis on need punktid, mille kallal vallas veel kõvasti vaeva tuleb näha. See toimus kohviku süsteemis – igas lauas oli perenaine või -mees kes jagas infot, mida erinevad inimesed kõnealuses lauas varem rääkisid. Kõik ettepanekud ja ideed panime kirja suurtele paberitele, mis olid kohviku laudadel laudlinade asemel. Õhtu lõbusaks meelelahutuseks esinesid meile Tsolgo memmed, osalesime võistkondlikul viktoriinil, milles pidi kuivatatud ravimtaimi tundma ja iga piirkond esitas 45 minuti jooksul ette valmistatud muinasjutu tänapäevastatud lühivariandi. Otsa „jalgpallurid“ said loosiga üldtuntud muinasjutu Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist ja nagu arvata võib, said pöialpoistest ühtäkki tipptasemel jalgpallurid. Lisaks ühisele kergele einelauale toimus ka omatehtud küpsetiste, hoidiste või muu säärase võistlus, parima T-särgi valimine, mille olid disaininud Tsolgo noored ja kõige vaimukama osaleja väljaselgitamine. Kogu projekti kokkuvõtteks saime KÕIGE AKTIIVSEMA KÜLA tiitli ja palju julgustust oma ideid ellu viia.



Pildid üritusest siin.

Kolmapäev, 23. märts 2011

Teeme ära 2011

Käes on kevad ja suurpuhastuse aeg. Juba mitmendat aastat korraldatakse üleeestilist talgupäeva. Otsa küla võtab sellest suurest talgupäevast ametlikult osa teist aastat. Talgupäeval on plaanis üldiselt suuremalt jaolt erinevate objektide koristus aga talgusupi kõrvale teeme ka väiksed mõttetalgud. Lähemalt talgupäeva programmist saab lugeda teeme ära lehel. Ootame aktiivset osavõttu.

Esmaspäev, 14. märts 2011

Otsa vastlad 2011

Juba teist aastat on meil Otsal toimunud väikese küla kohta vägagi suurejooneline vastlatrall. 6. märtsil, pühapäeva ennelõunal kogunes külarahvas sõprade-sugulastega kelgumäele. Hommikupool oli küllaltki tuisune, aga kelgutajaid see ei häirinud sugugi. Külmi sõrmi-varbaid sai soojendada lõkke ümber, samuti andis pisut sooja ka kuum tee meega. Seekord alustasime pikima liu võistlusega, sõiduvahendiks võis olla ainult kelk, et kõik osavõtjad oleksid teiste suhtes võrdsed. Sel aastal andsime ka välja rändkarika pikimale vastlaliu tegijale. Seekord osutusks selleks naisduo Kristine Haukamägi ja Stiina Harak – nemad on nüüd karika perenaised järgmise aasta vastlateni, et siis südikalt taas tiitlit kaitsta. Lisaks traditsioonilisele liulaskmisele viskasid vastlapäevalised luuda. Eraldi arvestuses oli naiste parim luuapilduja Karin Kuuseorg, meestest näitas kõrget ja kõverat luuakaart Madis Kuuseorg ning ka pisipõnnid said oma meetrid kirja, nendest kõige tublim oli Laura- Marleen. Liulaskmist ootasid ka hiiglalaiad jahimehesuusad. Et asi oleks põnevam, tuli mäest alla lasta paaris – ükskõik, mis asendis. Parimateks tasakaaluhoidjateks olid Indrek ja tema pisipoeg Jürgen, kes istus vapralt issi kukil. Kuna mäest alla sõitmiseks leiutati künka otsas igasugu põnevaid ja vaimukaid asendeid, siis andsime ka eriauhinna meie kõige vaimukamatele – Silverile, Madisele, Stiinale, Kristinele ja Laura-Marleenile. Päeva eelviimaseks jõupingutuseks oli meeskondlik teatevõistlus. Tiimis pidi olema viis liiget, nende seas üks koolieelik ja soliidses eas daam. Võistluse aladeks olid märgi asetamine kindlasse kohta, hokikepiga palli veeretamine, ubade pudelisse panemine suurte kinnastega, paku veeretamine ja lõpuks kelgutamine tasasel pinnal. Võistlus oli üsna tasavägine, kuid siiski võitis meeskond, kes säilitas rahu ja kindla meele – KUKIMUKI. Päeva kelgumäel lõpetas meelelahutuslik lumehunnikus tuhnimine, sest kusagile oli peidetud midagi täiskasvanutele, õnnelikuks kaevuriks osutus Janar Kaselaan. Pärast mitut tundi mäel hullamist kogunesime raamatukokku, et süüa vastlasuppi ja kukleid ning loomulikult autasustada säravamaid pühapäevalisi. Väga maitsva hernesupi ja vastlakuklid vamistas meile Riina Nool. Peaaegu kuus tundi kestnud vastlapäev oli äärmiselt edukas ja kordaläinud – talverõõme ja head seltskonda said nautida 75 inimest.


Rohkem pilte üritusest: album 1 ja album 2

Neljapäev, 10. märts 2011

Lasva valla positiivne külaaktiiv

Tänases kohalikus maakonnalehes Võrumaa Teataja on pikk artikkel Lasva valla külade teemal. Põhiliselt arutavad Lasva valla suuremate külade külavanemad eelnenud aastal tehtu üle ja heidavad pilgu tulevikku. Samuti avaldab oma arvamust Lasva vallavanem Juris Juhansoo. Artikli on kirjutanud Maiken Mägi, kes on meie küla elanik.

Artikkel ise asub siin.

Reede, 25. veebruar 2011

Liupäev Kääpal

Enne traditsioonilist rahvakalendri tähtpäeva – vastlapäeva – korraldas Kääpa küla TalveSemi raames Liupäeva, millest kutsusid osa võtma ka naaberkülade usinaid elanikke. 20. veebruari keskpäevaks ootasid päeva korraldajaid kõiki Kääpa laululava juurde. Hoolimata külmast ilmast paistis päike ja rohkesti oli osavõtjaid Kääpa ja Otsa külast. Liupäeva avas vallavanem süüdates lõkke, mille äärde sai sõrmi-varbaid soojendama istuda ja end hernesupi, lihapirukate ning kuuma teega kosutada. Kuna tegemist oli varajase vastlapäevaga, siis ei olnud kelgutamisvõistluse eesmärgiks mitte pikim liug, vaid hoopis kiirus. Osaleda võis individuaalselt, paaris kui ka suurema grupiga olenemata east, sest esindatud olid kõik vanusegrupid. Samuti võis sõiduvahenditena näha kõikvõimalikke variante kelkudest, lumelaudu, suuski ja kilesid. Selleks, et võistlusel oleks ikka võistluse ilme, panid usinad ajavõtjad sooritajate tulemused kirja ja pärast maksimaalset kolmandat katset selgusid ka parimatest parimad. Otsa võidukas meeskonnas oli viis võistlejat ja lisaks ka kaks ergutajat, juhuks, kui jaks peaks lõppema. Lõpptulemusena tõime koju neli auhinda – üks kõige aktiivsema küla eest, esikoht üksik-, paaris- ja grupisõidus.



Rohkem pilte siin. Lisaks ka siin.

Pühapäev, 23. jaanuar 2011

TalveSem

22. jaanuaril toimus Kääpa põhikooli sööklas järjekordne Sem, nüüd siis juba kolmas – TalveSem. Seekordne Sem oli pühendatud traditsioonidele ning ühistele üritustele. Rohke osavõtuga näitasid end Otsa ja Kääpa küla. Algatuseks tuletasime meelde, milliseid üritusi Lasva vallas siiani tehtud on ning millise üritusega mingit küla seostada saaks. Vaatasime üle eelnevatel Semmidel seatud eesmärgid, rääkisime koostegemise tähtsusest ja asusime välja nuputama üritusi, mida oma piirkonnas korraldada. Kuna valdav osa osavõtjatest oli kas siis Otsa või Kääpa kandi rahvas, jagasime end kahte gruppi. Istusime ümber laua, suur valge paberileht keskel ning püüdsime nuputada, milline võiks olla see üritus, millesse kaasata ka naaberkülade inimesi. Päeva lõpuks saime kaks toredat ettekannet üritustest, millest üsna varsti kõik osa võtta saame.


Pilte lisaks Lasva Noored lehel.