Vastlatrall

Sel aastal tähistasime vastlapäeva vabariigi aastapäevale pühendatud pidustustele järgnenud pühapäeval, 26. veebruaril 2012. Juba kolmandat aastat järjest on Otsa küla vastlad tuure kogunud – registeerisime 79 inimest, kelle sekka kuulus külaelanikke ja nende sõpru-sugulasi igas vanuses. Kusjuures eriti uhked võime meie kui kohalikud olla fakti üle, et meie vastlatrallist võttis osa rohkem inimesi kui kõige suurema küla- Lasva vastlatrallist.
Hommikul kella 10 paiku võis mäe poole liikumas näha pisikesi seltskondi autode ja kelkudega, kõndides keppidega ja ilma. Mäeküngaste vahele jõudnud, süütasid poisid vastlalõkke, mille ümber sai vajadusel end soojendada ja juttu puhuda, kuigi ilm oli mõnusalt pehme.
Pikimat vastlaliugu püüdsid enda nimele saada kõik. Pika proovimise ja paraja koguse õnne olemasolul sai võidu ja sellega kaasneva rändkarika järgmiste vastlateni enda hoole ja armastuse alla Artur Rauk, kes libises teistest kaugemale vanade suuskadega. Pärast igasuguse pikkusega liuge oli meil taas võimalus näidata oma viskeoskust – sel aastal lennutasime põhukotti. Naiste arvetsuses oli teistest pisut parem Merit Visnapuu, meeste arvestuses oli tugevaim ja sirgekäelisem Janar Kaselaan ning eraldi katsusid omavahel jõudu ka lapsed, kellest isegi poistele näitas koha kätte Anette Rauk. Ruttu-ruttu moodustasid vastlapäevalised käsu korras viieliikmelised võistkonnad, et lühikeses, imelihtsas ja kaasahaaravas, kuid ometi suurt osavust nõudvas teatevõistluses käed lumiseks teha. Võistluse eesmärgiks oli kelguga mäest alla sõites hoo pealt üles korjata nii palju esemeid, kui võimalik, kusjuures parema tulemuse saamiseks luges ka aeg. Kõige kiirem ja kärmem oli võistkond AGARAD, kuhu kuulusid Silver Rauk, Jana Kalk, Anette Rauk, Margus Rauk ja Kaja Teder. Meie vastlapäeva õues lõpetas traditsiooniline kiirema kaevuri võistlus täiskasvanutele. Pärast kümmekonda minutit kaevamist tundmatuses sai õnnelikuks vägijoogi omanikuks Aimi Puistaja.
Väsinud ja rõõmsameelne tühjade kõhtudega seltskond kogunes seejärel raamatukokku, kus meid ootas Riina Noole ja Anneli Nageli keedetud suurepärane vastlasupp ja soolaoad ning otse loomulikult sai suu magusaks teha ka vahukooreste kuklitega. Võidukaid külaelanikke kiitsime pisikeste magusate auhindadega ning sellega võisime ka meie selleaastase Otsakate vastlapäeva kordaläinuks lugeda.

NB! Kes tegi pilte, võtke ühendust Rainiga, ta lisab ka need siia posti juurde.

Vastlapäev

Tähistame taaskord VASTLAPÄEVA, oodatud on kõik huvilised. Üheskoos laseme traditsioonilist pikka liugu, otsime kiireimat kaevurit ja korraldame teatevõistluse ka. Pärast mitmetunnist lustimist mäel saame vastlasööki ja loomulikult ka kukleid. Osavõtutasu on 1 EURO, põhikoolilastele tasuta. Sel aastal teeb asja eriti põnevaks kõikvõimalike sõiduvahendite võistlus - ehita see ise või mõtle välja midagi kavalat, millega mäest alla tuhiseda. See ei pea olema kiire püss, peaasi, et pakub silmailu ja teeb tuju rõõmsaks nii endal kui sõpradel! Igal juhul ootab parimaid leiutajaid auhind. Kohtumiseni mäe peal, võta kaasa kõik sõbrad ja tuttavad!

Otsa vastlad 2011

Juba teist aastat on meil Otsal toimunud väikese küla kohta vägagi suurejooneline vastlatrall. 6. märtsil, pühapäeva ennelõunal kogunes külarahvas sõprade-sugulastega kelgumäele. Hommikupool oli küllaltki tuisune, aga kelgutajaid see ei häirinud sugugi. Külmi sõrmi-varbaid sai soojendada lõkke ümber, samuti andis pisut sooja ka kuum tee meega. Seekord alustasime pikima liu võistlusega, sõiduvahendiks võis olla ainult kelk, et kõik osavõtjad oleksid teiste suhtes võrdsed. Sel aastal andsime ka välja rändkarika pikimale vastlaliu tegijale. Seekord osutusks selleks naisduo Kristine Haukamägi ja Stiina Harak – nemad on nüüd karika perenaised järgmise aasta vastlateni, et siis südikalt taas tiitlit kaitsta. Lisaks traditsioonilisele liulaskmisele viskasid vastlapäevalised luuda. Eraldi arvestuses oli naiste parim luuapilduja Karin Kuuseorg, meestest näitas kõrget ja kõverat luuakaart Madis Kuuseorg ning ka pisipõnnid said oma meetrid kirja, nendest kõige tublim oli Laura- Marleen. Liulaskmist ootasid ka hiiglalaiad jahimehesuusad. Et asi oleks põnevam, tuli mäest alla lasta paaris – ükskõik, mis asendis. Parimateks tasakaaluhoidjateks olid Indrek ja tema pisipoeg Jürgen, kes istus vapralt issi kukil. Kuna mäest alla sõitmiseks leiutati künka otsas igasugu põnevaid ja vaimukaid asendeid, siis andsime ka eriauhinna meie kõige vaimukamatele – Silverile, Madisele, Stiinale, Kristinele ja Laura-Marleenile. Päeva eelviimaseks jõupingutuseks oli meeskondlik teatevõistlus. Tiimis pidi olema viis liiget, nende seas üks koolieelik ja soliidses eas daam. Võistluse aladeks olid märgi asetamine kindlasse kohta, hokikepiga palli veeretamine, ubade pudelisse panemine suurte kinnastega, paku veeretamine ja lõpuks kelgutamine tasasel pinnal. Võistlus oli üsna tasavägine, kuid siiski võitis meeskond, kes säilitas rahu ja kindla meele – KUKIMUKI. Päeva kelgumäel lõpetas meelelahutuslik lumehunnikus tuhnimine, sest kusagile oli peidetud midagi täiskasvanutele, õnnelikuks kaevuriks osutus Janar Kaselaan. Pärast mitut tundi mäel hullamist kogunesime raamatukokku, et süüa vastlasuppi ja kukleid ning loomulikult autasustada säravamaid pühapäevalisi. Väga maitsva hernesupi ja vastlakuklid vamistas meile Riina Nool. Peaaegu kuus tundi kestnud vastlapäev oli äärmiselt edukas ja kordaläinud – talverõõme ja head seltskonda said nautida 75 inimest.

Rohkem pilte üritusest: album 1 ja album 2

Vastlapäev

Liupäev Kääpal

Enne traditsioonilist rahvakalendri tähtpäeva – vastlapäeva – korraldas Kääpa küla TalveSemi raames Liupäeva, millest kutsusid osa võtma ka naaberkülade usinaid elanikke. 20. veebruari keskpäevaks ootasid päeva korraldajaid kõiki Kääpa laululava juurde. Hoolimata külmast ilmast paistis päike ja rohkesti oli osavõtjaid Kääpa ja Otsa külast. Liupäeva avas vallavanem süüdates lõkke, mille äärde sai sõrmi-varbaid soojendama istuda ja end hernesupi, lihapirukate ning kuuma teega kosutada. Kuna tegemist oli varajase vastlapäevaga, siis ei olnud kelgutamisvõistluse eesmärgiks mitte pikim liug, vaid hoopis kiirus. Osaleda võis individuaalselt, paaris kui ka suurema grupiga olenemata east, sest esindatud olid kõik vanusegrupid. Samuti võis sõiduvahenditena näha kõikvõimalikke variante kelkudest, lumelaudu, suuski ja kilesid. Selleks, et võistlusel oleks ikka võistluse ilme, panid usinad ajavõtjad sooritajate tulemused kirja ja pärast maksimaalset kolmandat katset selgusid ka parimatest parimad. Otsa võidukas meeskonnas oli viis võistlejat ja lisaks ka kaks ergutajat, juhuks, kui jaks peaks lõppema. Lõpptulemusena tõime koju neli auhinda – üks kõige aktiivsema küla eest, esikoht üksik-, paaris- ja grupisõidus.



Rohkem pilte siin. Lisaks ka siin.

Vastlapäev 2010

21. veebruari ennelõunal sai alguse ühise ettevõtmisena Otsa küla vastlapäev, mis tõi kõigile osavõtjatele naeratuse suule. Vastlapäevast võtsid osa paljud Otsa inimesed ja nende sõbrad-sugulased, samuti oli hulk endisi külaelanikke. Hoolimata külmast talveilmast ootas kelgumäele minekut umbes 65 inimest, kelle seas oli noori tüdrukuid ja poisse, emmesid-issisid, vanavanemaid, tädisid-onusid ja ka nii pisikesi põngerjaid, kes tol pühapäeval lasid oma esimest vastlaliugu. Mäele jõudnud, süütasime vastlalõkke, mille ääres sai külmast kipitavaid sõrmi ja varbaid soojendada. Vastlatralli alustasime pikima liu laskmise võistlusega. Mäest alla kihutada võis kõigega, mis vähegi talvist sõiduriista meenutas, olgu nendeks siis suusad, kelk, saan, lumelaud, tuub või hoopiski oma kätega meisterdatud sõiduk, millega võitu jahtida. Pikima liu laskis sel aastal Peep Rauk, kelle suusad viisid ta vastlamäe lõppu välja. Seega oli ta maha pannud märgi, mida nii mõnedki üritasid ületada nende samade suuskadega, aga võit jäi siiski suusaomaniku nimele. Saapaviskamises selja taha jagus auhindu peaaegu kõigile osavõtjatele, eriauhinna sai Stiina Harak, kes heitis saapa vales suunas. Nii mõnedki noormehed võinuks võistelda saapa viskamises taevasse, sest pilvede poole vaatas jalavari päris mitu korda. Lõbusate võistluste ja kelgutamise vahel said soovijad kuuma teed, mis andis energiat järgnevaks võistluseks. Pärastlõuna jätkus teatevõistlusega, millest võtsid osa viieliikmelised võistkonnad. Meeskonda pidi soovitatavalt kuuluma tugev ja kiire inimene, kelle ülesandeks oli 10-kilone viljakott mäe otsa tarida, alla tagasikelgutas teine võistkonnaliige pisikese lapsega, mäe all oli neljanda liikme ehk vanema naisterahva kohustuseks korvi visata kolm tennisepalli, mis andis loa viimasele võistlejale, kes pidi künka otsast suuskadega alla kihutama, et oma tiimikaaslastega võit napsata. Võistkonnad olid väga kiired, sest enamiku lõppajad jäid alla kahe minuti. Mõne minuti jooksul juhtus mäest laskujatega nii mõndagi, mõned kukkusid poole mäe peal ümber ning pidid isegi käpuli finišijooneni roomami, kuid võistluse lõpetas Janar Kaselaane piruett suuskadel, mille tulemusena oli mees kõhuli ja suusad katki. Toreda vastlapäeva lõpetasime üllatuse otsimisega tohutu suurest lumehunnikust. Pärast pikka lumes möllamist olid kõhud tühjaks läinud ning Otsa raamatukogus ootas meid Riina Noole valmistatud imemaitsev hernesupp ja Ingrid Uibo küpsetatud vastlakuklid. Ülle Rauk ja külavanem Rain Kuuseorg olid valmistanud igale osavõtjale diplomi tänuks tubli osavõtu eest. Mõned silmapaistvamad said auhinnad teistest parema soorituse eest võistlustel, kuid magusaid auhindu jagasid sõbrad omavahel ning ilma ei jäänud keegi. Teguderohkest vastlapäevast jäid head mälestused ning järgmiseks aastaks lubasid nii mõnedki hakkajad meisterdajad ise sõiduriista valmistada, et uhkelt mäest alla kihutada.

Rohkem pilte leiab siit.