Esmaspäev, 22. veebruar 2010

Vastlapäev 2010

21. veebruari ennelõunal sai alguse ühise ettevõtmisena Otsa küla vastlapäev, mis tõi kõigile osavõtjatele naeratuse suule. Vastlapäevast võtsid osa paljud Otsa inimesed ja nende sõbrad-sugulased, samuti oli hulk endisi külaelanikke. Hoolimata külmast talveilmast ootas kelgumäele minekut umbes 65 inimest, kelle seas oli noori tüdrukuid ja poisse, emmesid-issisid, vanavanemaid, tädisid-onusid ja ka nii pisikesi põngerjaid, kes tol pühapäeval lasid oma esimest vastlaliugu. Mäele jõudnud, süütasime vastlalõkke, mille ääres sai külmast kipitavaid sõrmi ja varbaid soojendada. Vastlatralli alustasime pikima liu laskmise võistlusega. Mäest alla kihutada võis kõigega, mis vähegi talvist sõiduriista meenutas, olgu nendeks siis suusad, kelk, saan, lumelaud, tuub või hoopiski oma kätega meisterdatud sõiduk, millega võitu jahtida. Pikima liu laskis sel aastal Peep Rauk, kelle suusad viisid ta vastlamäe lõppu välja. Seega oli ta maha pannud märgi, mida nii mõnedki üritasid ületada nende samade suuskadega, aga võit jäi siiski suusaomaniku nimele. Saapaviskamises selja taha jagus auhindu peaaegu kõigile osavõtjatele, eriauhinna sai Stiina Harak, kes heitis saapa vales suunas. Nii mõnedki noormehed võinuks võistelda saapa viskamises taevasse, sest pilvede poole vaatas jalavari päris mitu korda. Lõbusate võistluste ja kelgutamise vahel said soovijad kuuma teed, mis andis energiat järgnevaks võistluseks. Pärastlõuna jätkus teatevõistlusega, millest võtsid osa viieliikmelised võistkonnad. Meeskonda pidi soovitatavalt kuuluma tugev ja kiire inimene, kelle ülesandeks oli 10-kilone viljakott mäe otsa tarida, alla tagasikelgutas teine võistkonnaliige pisikese lapsega, mäe all oli neljanda liikme ehk vanema naisterahva kohustuseks korvi visata kolm tennisepalli, mis andis loa viimasele võistlejale, kes pidi künka otsast suuskadega alla kihutama, et oma tiimikaaslastega võit napsata. Võistkonnad olid väga kiired, sest enamiku lõppajad jäid alla kahe minuti. Mõne minuti jooksul juhtus mäest laskujatega nii mõndagi, mõned kukkusid poole mäe peal ümber ning pidid isegi käpuli finišijooneni roomami, kuid võistluse lõpetas Janar Kaselaane piruett suuskadel, mille tulemusena oli mees kõhuli ja suusad katki. Toreda vastlapäeva lõpetasime üllatuse otsimisega tohutu suurest lumehunnikust. Pärast pikka lumes möllamist olid kõhud tühjaks läinud ning Otsa raamatukogus ootas meid Riina Noole valmistatud imemaitsev hernesupp ja Ingrid Uibo küpsetatud vastlakuklid. Ülle Rauk ja külavanem Rain Kuuseorg olid valmistanud igale osavõtjale diplomi tänuks tubli osavõtu eest. Mõned silmapaistvamad said auhinnad teistest parema soorituse eest võistlustel, kuid magusaid auhindu jagasid sõbrad omavahel ning ilma ei jäänud keegi. Teguderohkest vastlapäevast jäid head mälestused ning järgmiseks aastaks lubasid nii mõnedki hakkajad meisterdajad ise sõiduriista valmistada, et uhkelt mäest alla kihutada.



Rohkem pilte leiab siit.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar